Kui Helju Sarnet Zauram (1922–2017) Haapsalust Tartusse jõudis, et oma sõpru külastada ja noorepõlvepaiku üle vaadata, meeldis talle käia „Crepi” kohvikus Rüütli tänaval. Ta tuletas meelde, et siinsamas vahetus läheduses, Magasini tänaval, varjus ta keldris, kui venelased Teise ilmasõja ajal Tartut pommitasid. Aga ta mäletas tollest ajast ka üht ööd, kui Jaani kiriku uks oli pärani, ta sisse läks ja kuulas, kuidas üks mees tühjas kirikus orelit mängis. See kogemus sööbis alatiseks hinge.
Helju (ka Heljulaine, omade keskel Väikseksplikaks kutsutud) teostes on tajutavat dialoogi Tartus Ülo Soosteri
ärgitusel kujunenud 1960. aasta rühmitisse kuulunud kunstnike loominguga, põrandaaluse Tartu avangardiga,
kes suutis Vene aja surutise tingimusis hoida ja isegi kasvatada vaba kunsti vaimu, luues tinglikke ja sürreaalseid
teoseid, mille eksponeerimine oli siis mitte ainult et võimatu, vaid ka riigivastane tegevus. Rühmitisse kuulusid
Soosteri kõrval Valve Janov, Silvia Jõgever, Kaja Kärner, Lembit Saarts, Lüüdia Vallimäe-Mark ja Heldur Viires.
Jõgeval sündinud Helju elas ja töötas suure osa elust küll Haapsalus, ometi jäi Tartu talle kohaks, kust ta leidis
ikka ja jälle loomingulist äratust ja mõttekaaslust. Nii toimis see Kõrgema Kunstikooli „Pallas” ajast elu lõpuni.
Eriti tihe loominguline suhtlus Tartu ja Haapsalu vahel toimus aga 1950. aastate lõpus ja 1960. aastate alguses.
Heljut külastasid ja tema juures peatusid aeg-ajalt Valve Janov, Lüüdia Vallimäe-Mark ja Silvia Jõgever Tartust,
aga ka näiteks Olav Maran Tallinnast. Sel lainel lõi ta oma esimesed abstraktsed teosed.
Helju jõudis „Pallasesse” 1943. aastal ja jätkas kunstiõpinguid aastail 1944–1948 Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis peamiselt Elmar Kitse ja Johannes Võerahansu käe all. Vaatamata süvenevale poliitilisele surutisele õppis Helju hoolega prantsuse keelt – nagu tema kaaslasedki – lootuses, et ajad pöörduvad ning taas on võimalik pääseda Pariisi ja mujale Euroopasse ennast täiendama. Tühjaks unistuseks see jäigi, nii Heljule, kui ka enamusele tema kamraadidest.
Stalini-aegset instituuti Heljul lõpetada ei lastud. Hiljem töötas ta kunstiõpetajana Otepääl ja Jõgeval. 1954. aastast elas Haapsalus, kus oli üle kahekümne aasta kunstiõpetaja Haapsalu 1. Keskkoolis ja üle kümne aasta Haapsalu Kunstikoolis, olles viimase asutajaid. 1998. aastal anti Heljule August Roosilehe nim. kultuuripreemia professionaalse kunsti edendamise eest väljaspool suuri keskusi. Esimene taoline preemia oli antud Anu Rauale. Hiljem see hää algatus katkes ja jäigi ainult kaks August Roosilehe laureaati, Anu Raud ja Helju Sarnet Zauram. 2005. aastal peeti Heljut Haapsalu linna teenetemärgi vääriliseks ja 2012. aastal valis Kunstiühing „Pallas” ta oma auliikmeks.
2022. aastal korraldas Kunstiühing „Pallas” 19. sajandi Linnakodaniku Muuseumis väljapaneku „Mina ise ja Kristjan. Helju Sarnet Zaurami autoportreed 1946–1998”, mis hõlmas portreede kõrval ka aktimotiive. Näitust puänteeris „Autoportree rõngastega” (1998), aborigeenlik ja muhedalt sürrealistlik vaade iseendasse, mis nüüdki väljas. Huumorimeel oli Helju hää saatja nii elus kui ka loomingus.
Varem peamiselt õlimaale, guašše ja akvarelle ning vaikelusid, interjööre, linnavaateid ja maastikke loonud, aga ka tinglikku värviilma põiganud kunstnik pühendus XX sajandi lõpukümnendil väikseformaadilisile kompositsioonidele, mis moodustavad omaette fantaasiarikka ja kummastava terviku, kusjuures põhijõudu kannab värv. Värvid voogavad tinglike kujundeina, loovad pärimuslikke ornamente või süüvivad looduse mikroilma. Helju ise nimetas neid teoseid, mis moodustavad ka praeguse kohvikunäituse tuuma, värviteraapiaks. Seda suundumust ta loomingus ennustavad taimed ja lilled seitsmekümnendaist aastaist, mis kasvavad unenäolisiks.
Helju jõudis „Pallasesse” 1943. aastal ja jätkas kunstiõpinguid aastail 1944–1948 Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis peamiselt Elmar Kitse ja Johannes Võerahansu käe all. Vaatamata süvenevale poliitilisele surutisele õppis Helju hoolega prantsuse keelt – nagu tema kaaslasedki – lootuses, et ajad pöörduvad ning taas on võimalik pääseda Pariisi ja mujale Euroopasse ennast täiendama. Tühjaks unistuseks see jäigi, nii Heljule, kui ka enamusele tema kamraadidest.
Stalini-aegset instituuti Heljul lõpetada ei lastud. Hiljem töötas ta kunstiõpetajana Otepääl ja Jõgeval. 1954. aastast elas Haapsalus, kus oli üle kahekümne aasta kunstiõpetaja Haapsalu 1. Keskkoolis ja üle kümne aasta Haapsalu Kunstikoolis, olles viimase asutajaid. 1998. aastal anti Heljule August Roosilehe nim. kultuuripreemia professionaalse kunsti edendamise eest väljaspool suuri keskusi. Esimene taoline preemia oli antud Anu Rauale. Hiljem see hää algatus katkes ja jäigi ainult kaks August Roosilehe laureaati, Anu Raud ja Helju Sarnet Zauram. 2005. aastal peeti Heljut Haapsalu linna teenetemärgi vääriliseks ja 2012. aastal valis Kunstiühing „Pallas” ta oma auliikmeks.
2022. aastal korraldas Kunstiühing „Pallas” 19. sajandi Linnakodaniku Muuseumis väljapaneku „Mina ise ja Kristjan. Helju Sarnet Zaurami autoportreed 1946–1998”, mis hõlmas portreede kõrval ka aktimotiive. Näitust puänteeris „Autoportree rõngastega” (1998), aborigeenlik ja muhedalt sürrealistlik vaade iseendasse, mis nüüdki väljas. Huumorimeel oli Helju hää saatja nii elus kui ka loomingus.
Varem peamiselt õlimaale, guašše ja akvarelle ning vaikelusid, interjööre, linnavaateid ja maastikke loonud, aga ka tinglikku värviilma põiganud kunstnik pühendus XX sajandi lõpukümnendil väikseformaadilisile kompositsioonidele, mis moodustavad omaette fantaasiarikka ja kummastava terviku, kusjuures põhijõudu kannab värv. Värvid voogavad tinglike kujundeina, loovad pärimuslikke ornamente või süüvivad looduse mikroilma. Helju ise nimetas neid teoseid, mis moodustavad ka praeguse kohvikunäituse tuuma, värviteraapiaks. Seda suundumust ta loomingus ennustavad taimed ja lilled seitsmekümnendaist aastaist, mis kasvavad unenäolisiks.
Enn Lillemets
näituse koostaja
Täname Vilve Asmerit, Merit Otsust, Tuuli Otsust, Eesti Kirjandusmuuseumi, „Raamikoda” ning „Crepi” rõõmsat toimkonda.
Näitus jääb avatuks kuni 31. augustini!